Soola ajalugu

Sool ehk naatriumkloriid kujutab endast kristalset mineraali, mida esineb looduses ja mis lahustub vees. Sool on üks vähestest mineraalidest, mida inimene tarvitab söögiks. Sool on kõige vanem maitseaine. Juba iidsetest aegadest peale on sool olnud väärtuslikuks kaubaks. Näiteks türgi keeles kõlab sool umbes nagu „Äss“ ning ka tegelikkuses omas ta teiste kaupade ja toodete hulgas ässa positsiooni. Naturaalmajanduse tingimustes oli sool ainus asi, mida osteti ja müüdi. Mitte asjata ei asunud meie esivanemad elama soola leiukohtade lähedusse.

Rõhutades soola eluliselt tähtsat funktsiooni, andsid paljus rahvad soolale kõige erinevamaid nimetusi nagu näiteks “valge kuld”, “ravikristallid”, “elu ja surma valitseja”. Soola kohta on olemas palju vanasõnu ja kõnekäände: “Ilma soola ja leivata on toit maitsetu, soolata on laud kõver”, “Leiva soola ja hea sõnaga”, “Ilma soola, ilma leivata jutt ei edene”. Lisaks sellele oli olemas terve rida tavasid ja kombeid, kus sool ei olnud mitte viimasel kohal. Vanasti peeti soola peaaegu et varanduseks ja kohati hinnati teda isegi kullast kallimaks.

Lähis-Idas oli sool vanasti eriti hinnatud ja oluline kaup – see oli külalislahkuse ja sõpruse sümboliks. Kuna soola kasutati konserveerimiseks ja maitseainena, tähendas “leiva ja soola jagamine” pikaajaliste suhete kestvust.

Vanad kreeklased ja roomlased omistasid soolale kaitseomadusi. Siit on pärit ka eelarvamus, et soola mahaajamine toob ebaõnne ning et õnnetuse ennetamiseks tuleb visata näputäis soola üle vasaku õla.

Ka soola kui mineraali raviomadused olid teada juba iidsetel aegadel. Soola kasutati peavalude, vesitõve ja nahalööbe raviks ning toksilisust vähendava vahendina mürgituste puhul. Vanad roomlased kasutasid mineraalallikatest saadud soola ainevahetuse normaliseerimiseks ja immuunsüsteemi tugevdamiseks. Uuemal ajal on soola kasulikke omadusi hakatud arvestama ka kosmeetika tootmisel.